***

Hästi kindel tunne on ma ei pea mitte midagi kartma ega põdema. On olnud mõned korrad kus ma tunnen hapniku puudust, on juba tunne ,et enam ei ole õhku aga hiljem selgub ,et see oli kõigest väike õhuauk. See on nagu sõit lennukiga koguaeg oleks nagu pilvede peal ja siis on mõni õhuauk. Ma sain aru ,et mulle ikka ei meeldi tülis olla , mitte ,et ma seda varem teadnud poleks aga ikka.Nii raske on olla. Ja see kõige raskem aeg on veel ees. Ma elan hetkes , selles mis on siin ja praegu. Ma ei taha mõelda mis saama hakkab aga ma teen seda ikka. Ma ei tea kas see on hea või mitte, kuna mõnes mõttes ma mõtlen ju räigelt üle aga samas olen ma siis ka kõigeks valmis kui ma olen selle kasvõi korra läbi mõelnud. Ma teen plaane. Ma tean juba esmaspäeval mis ma nv teen , kas pole mitte kummaline ... on küll!  

Ma teen asju mida ma ei tahaks teha , mõnda asja ma pean tegema , täiteks koolis õppima ja Saaremal olema. Aga nõnda asja ma ei pea tegema aga ikka teen.

Ma üritan kõigist aru saada ka neist kellest on võimatu aru saada , ma kannatan kaua aga siis tuleb ka sellel piir ja kui ma enam ei kannata siis näevad ja kuulevad seda kõik , seda võib näha mu pilgust ja kuulda igast mu sõnast. Ma olen halvim vaenlane keda endale tahta võiks.